EESTI SEAVABRIKUTE UURIMUS

2011. aastal külastasid anonüümseks jääda soovivad isikud ette teatamata kaheksat Eesti juhuslikult valitud sigalat. Loomade olukorda farmides pildistati ja filmiti. Saadud materjal saadeti liikumisele Loomade Nimel. Sellega on nüüd kõigil võimalik tutvuda.

Videotes ja piltidelt avaneb kurb vaatepilt sigade eluolust, vigastustest ja haigustest, mis korduvad farmist farmi. Näiteks on näha elusatel sigadel näritud sabasid, veriseid kõrvu, kriimustusi, silmatraumasid, songalaadseid moodustisi ja muid traumasid.

Samuti on materjalist näha, et osades farmides tundub puuduvat õigusaktis nõutud väljaheidete kohene äravool ning tuhnimisvõimalus. Lisaks leidus mitmetes filmitud farmides elusate sigade seas surnud loomade laipu põrsastest suurte sigadeni, kellest osad olid hakanud juba lagunema.

Sarnaseid uurimusi on läbi viidud ka teistes Euroopa riikide seafarmides ning need on kajastanud sisuliselt samasugust olukorda.

Intensiivtootmises koheldakse sigu kui ressurssi, mitte kui elusolendeid, kelle huvidega peaks arvestama. Turumajanduse tootmisloogikas on ka lihatootmise peamiseks märksõnaks kasum, mistõttu jäävad sigade heaolu tagamine ning nende loomuomased vajadused ja tegevused tagaplaanile. Sead on aktiivsed ja puhtad loomad, kellele on loomuomane hankida toitu ja avastada ümbrust pinnases tuhnides, jahutada end pinnasemudas ning elada karjas, milles on välja kujunenud tema liigile omased suhted. Intensiivfarmides puudub sigadel selleks kõigeks enamasti võimalus. Elades enamjaolt betoon-või restpõrandal, sageli ilma igasuguse allapanuta väljaheidete sees, puudub paljudel sigadel võimalus näha päikesevalgust enne, kui nad umbes pooleaastase elu lõpus tapamajja saadetakse.

Kuna tegu on suletud uste taga toimuva tööstusliku toidutootmisega, on tähtis heita valgust sigalates toimuvale ning informeerida avalikkust sigade pidamistingimustest ning liha tootmise tagamaadest. Hetkel on tarbijal raske teha teadlikke valikuid, kuna tihti ei olda kursis lihatööstuses loomade pidamistingimuste ning liha tootmise protsessidega. Materjal aitab tõsta tarbijate teadlikkust ning puudutab igaüht meist, kes sealiha tarbib.

Uurimusmaterjal võib mõjuda šokeerivalt, mistõttu see ei ole lastele soovitatav

Analoogsete uurimuste tulemusena on sarnaseid materjale saadud ka välismaistest farmidest, mis annab kinnitust, et tegu ei ole ainult ühekordse juhtumi ega lavastatud materjalidega. Liikumisel Loomade Nimel ei ole põhjust kahelda materjalide ehtsuses.